Kuna majandus, investeerimine, rahapoliitika ja muu seonduv on üsna kiretu, igav ja raskesti suhestutav (vähemalt minu arvates), siis ma kasutan sageli säärast vaatenurka, et katsun toimuvat läbi üldistava- ja loodusseaduste prisma lahti mõtestada. Pehmetest teadustest lähtumist on tegelikult paljud investorid praktiseerinud (ja edukalt), näiteks Maailma parimaks fondivalitsejaks peetud Peter Lynch õppis ülikoolis ajalugu, psühholoogiat ja filosoofiat (hiljem küll ka majandust) ning pidas religiooni, loodusseadusi jm olulisemaks kui majandusharidust.
Kuna fondi blogi nimi on Lumapalli blogi, siis räägin selles postituses aastaajale kohaselt (veel napilt), lumesõjast. Järgnevalt neli mõtet, mis esimesena pähe tulevad praegust kriisi eelmise suure majanduskriisiga võrreldes:
1. Kui lumepalliga näkku saad, katsud ikka vaprat nägu teha
Sa ei taha ju jätta muljet, et kehv lahinguõnn Sind morjendas. Sarnastel kaalutlustel teevad praegu Maailma tipp-poliitikud, USA Föderaalreservi ja EU Keskpanga juhid meeleheitlikke pingutusi, et juba päris keerulise mängu juures head nägu teha. See on iga kriisi vältel sarnane protsess, meie jaoks võib see tähendada aga seda, et võime olla pisut sügavamale vajumas kui seda hetkel välja paista lastakse. Kindel soov on intresse tõsta, aga nagu näha, see piir tuleb üsna ruttu kätte, kus osade pankade likviidsus ei kannata seda välja ning doomino efekti (pankade seas) kartes ollakse patiseisus. Intresse langetada ei tahaks, aga tõsta jällegi ei kannata...
2. Enim lumesõdasid peetakse vahetult enne lume sulamist, siis on paakuvus just parim
See vett täis, kohe-kohe täielikult sulav lumi on see kõige mõnusam lumekuulide valmistamiseks. Täna elame me täielikus startupide buumis, umbes midagi sellist nagu eelmise kriisi ajal oli ehitusettevõtete buum ja Maailmas millenniumi eelne dot-com buum. Kuna see tõus on kestnud enam kui dekaad, siis pole midagi imestada kui ka osad need, kes koolis kahtedele ja nõrkadele kolmedele õppisid, on vahepeal ka oma startupid käima löönud. Seosed varasemate buumi lõpuosadega on silmnähtavad (ma ei hakka siin neid loetlema, postitus läheks liiga pikaks), aga väga raske on inimestel seda niimoodi selgelt ja kõrvaltvaatajana püüda näha kui elame igapäevaselt selle sees.
3. Kui Sa arvad, et lumepalliga elutuppa kõndides see ära ei sula, siis tegelikult Sul ei ole õigus
Ma olen täiesti veendunud, et tehnoloogia firmade buumi lõpp saab olema tavalistele investoritele väga valus. Ilma jäädakse paljudel juhtudel kogu sissepandud rahast. Eestlastel pole genofondis sarnast kogemust ajalooliselt (veel) võtta, seetõttu tabab see paljusid investoreid valusa üllatusena. Eelkõige on haavatavamad just kõige kogenematumad investorid, kes investeerisid eeldusel, et krüptovarad ja algfaasis kasvuettevõtete penniaktsiad on madala riskitasemega investeering (mis samaaegselt pakub ka muinasjutulisi ülesliikumise võimalusi - kas pole mitte mõnus?). Jah, tegelikkuses on hiigeltootluse võimalus alati korrelatsioonis vastavalt suurenema riskitasemega.
4. Optimistid loodavad, et lumesõda kestab igavesti ja saab lõpmata kaua lustida. Pessimistid seevastu on kindlad, et õige pea saab keegi lumekamakaga vastu pead ja lõpetab haiglas. Enamasti pole kummalgi õigus
Paljud optimistid arvavad (loodavad), et seekord kestavad muinasjutulised tootlused igavesti (kasvufirmade sendiaksiad jm), mis on matemaatiliselt võimatu. Nad toovad näiteks eelmise kriisi ja ütlevad midagi stiilis "seekord on pankade regulatsioon hoopis rangem", "seekord on kinnisvaraturg hoopis teises toonuses" jne. Kuid nii, nagu ükski periood looduses pole mõne dekaad või paar varasemaga täielikult võrreldav, nii pole ka see majanduskriis võrreldav 2007-2008 kriisiga. Nagu paljud targad juba enne meid on avastanud - ajalugu mitte ei kordu, küll aga riimub.
Samas, ei hakka ilmselt ka issanda päike solgiämbrist tõusma, nagu pessimistid seda arvavad (nad väljendavad seda küll teisiti, näiteks stiilis "kõik pangad lähevad pankrotti", "praegused valuutad kaovad käibelt" vms. Tõde on harilikult kusagil vahepeal, nagu ikka loodusseadustele kohane. Praeguses kontekstis tähendaks see siis midagi sellist, et tehnoloogiafirmade aktsiates tuleb ühel hetkel suur pakrottide laine, kinnisvara ja tavaaktsiad kukuvad lihtsalt allapoole, selline paarkümmend protsenti, halvimal juhul mõnikümmend.
Terad eralduvad sõkaldest ja kõige tublimad tehnoloogiafirmad elavad kriisi kindlasti üle, täpselt samamoodi nagu parimad elasid dot-com kriisi üle ning Eesti parimad ehitusfirmad elasid 2007-2008 kriisi üle, kuigi Sinu naabrimees, kes korteribroneeringutega äritses, pidi eraisiku pankrotti välja kuulutama ning pole sellest seniajani taastunud, moraalselt vähemalt, kahjuks. (See viimane lause oli siis mõeldud inimestele, kes sündisid varem kui Eesti taasiseseisvus ehk siis ajalooline kontekst juba, pean mõningase üllatusega tõdema.)
Samuti vabandan oma naabrimehe ees, kes võib end puudutatuna tunda. Lohutuseks - kokku pankrotistus noil aastail umbes 2872 Eesti firmat tavapärasest rohkem (minu subjektiivse kiire analüüsi kohaselt).